2014 | 2013 | 2012 | 2011 | 2010 | 2009 | 2008 | 2007 | 2006 | 2005 | 2004 | 2003 | 2002 | 2001 | 2000 | Otsing | Reklaam |
Jaga:
 saada sõbrale  saada Twitterisse  saada Facebooki  printerisõbralik versioon
Fäärid: jaanipäev lambasaartel

PaadidTekst RIINA LUIK

Riina Luik armus Fääri saartesse ammu ja tänaseks näib, et jäägitult. Enam kui kümme aastat tagasi juhtus ta kord ühel hilisõhtul telest nägema taanlaste vändatud filmi Fääri saartest. Sellest hetkest oli asi otsustatud.

Hirmkõrged ja hirmilusad tundusid mulle need kaljusaared, ebamaiselt rohelised tema laugjad mäenõlvad ja orud… See sõna otseses mõttes rabav ilu ja looduse kõikvõimsus tekitasid (naljakas isegi täna sellele mõelda) tahtmatult küsimuse: kas see üldse saab olla võimalik?

Kuni selle õhtuni polnud mul Fääri saarte olemasolustki vähimatki aimu olnud. Vaevalt oli esmaemotsioon settida jõudnud, kui 1998. aastal ilmus Villu Veski ja Tiit Kalluste tänini ületamatuks jäänud helikandja “Põhjala saarte hääled”.

Vähe sellest, et mitu muusikapala olid valminud otse Fääri saartelt kogutud muljete põhjal, esitleti plaati koos videofilmiga. Ning see kombinatsioon sugestiivsest muusikast koos lummavate looduspiltide ja -häältega ei andnud mulle enam asu. Hakkasin nuputama, kuidas Fääridele jõuda.

Üksi iseendaga, osa kõiksusest

Kulus kaheksa (!) aastat, enne kui mu reis smaragdrohelistele kaljusaartele lõpuks teoks sai. Ja kui tihti juhtub nõnda, et midagi väga soovides ja sellest unistades võime kohale jõudes rängalt pettuda, siis Fääride puhul ületas nähtu ja kogetu kõik minu ootused.

Võib-olla ka sellepärast, et läksin sellele kohtumisele avatud südamega ja uskuge mind – see on tähtis nii inimeste kui looduse puhul.

KaartKui ma aga oma reisiplaanidest õrritav-uhkelt sõpradele rääkisin, küsisid mitmed pisut nõutult: Fääridele, kus need veel on? Kuuldes, kui väike ja kaugel too saareriik on, tundis nii mõnigi mulle otsesõnu kaasa: vaeseke, on sul aga soovid, seal pole ju midagi teha!

Jah, muidugi võib tekkida õigustatud küsimus, kas ikka tasub lammaste, lunnikisa ja igihaljaste karjamaade pärast nii pikka reisi ette võtta, kuid Fääridel käinuna ütlen vaid üht: kõik teie vaev saab kuhjaga tasutud.

Kuid tõsi, peate seal arvestama ühe väga olulise asjaga (peale heitliku kliima, millega arvestavad isegi fäärlased) – te kogete Fääridel ehk selgemini kui kusagil mujal, mida tähendab olla üksi iseendaga, oma mõtete, tunnete ja sisemonoloogidega.

See on samal ajal üksiolemise ja kõiksusest osasaamise tunne, millest räägivad tihti ka mägedes käijad. Ja ma olen täiesti kindel, et paljud neist matkaradadel kohatud maailmaränduritest just seda tunnet Fääridelt otsivadki.

Kui see teid heidutab, pole Fäärid tõesti teie jaoks õige paik. Veel.

Vana armastus

Mu tunnen, kuidas mu süda peksab. Seal nad siis ongi – Fääri saared! Lennuk ligineb justkui äkki silmapiiri tagant keset mustjassinist vett nähtavale ilmunud kõrgete kaljuseinte ja igihaljaste rohumaadega saartekobarale.

Vaade on juba lennukiaknast nii võimas, et jääb vaid ette kujutada, mida võisid tunda aastatuhandete eest siia meritsi tulnud esimesed asukad. Fäärid on imekaunid ja ma ei karda siinjuures mõjuda põrmugi läägelt, sest siinne loodus on kargelt ilus ning sel pole lääge iluga mingit pistmist.

MajadFääridel ei priisata värvidega, kuid vormid on see-eest kõnekad. Öelge, mis tahate, kuid kusagil mujal maailmas te midagi sellist ei näe. Värve, mida loodusest mingi nipiga välja ei pigista (pole ju siin ka näiteks metsa ega nõmmesid, mis aastaaegade vaheldudes värvi muudaksid), näeb aga elumajade rõõmsas värvideprassingus.

Roosad, punased, kollased, helesinised ja -rohelised majad nagu laste käest pillatud erksavärvilised klotsid, murumättad peas. Hingetuks võtab see ilu, avarus ja võimsus, mille sünnihetk jääb 50-60 miljoni aasta taha.

Aega, mil Atlandi ookeani põhjas möllasid raevukad tuld purskavad vulkaanid kuni Islandini välja. Must, meeletult vastupidav hangunud laava, mis hiljem jääaja lõppemise järel moreeni- ja settekivimite kihtidega kaeti, peab iga päev olemasolu nimel väsimatut võitlust karmi Atlandiga.

Milleni see võitlus on viinud, on silmale hästi näha – avaookeani poole jäävad saarte püstloodis kaljuseinad, fjordide ja sisemaa poole laugjamad tasandikud. Fääri saared on kui veest välja ulatuvad tahukad, mille vaiksetel rohumaadel näksivad rohtu lugematud lambad, kõrged kaljuservad on vallutatud linnuparvede poolt.

Fäärid ongi maailma kõige lamba- ja linnurohkem paik, ligi kolmesaja siin peatuva ja neljakümne alaliselt pesitseva linnuliigi isendite koguarv ulatub 3,5 miljonini. Fäärid pole asjata linnuvaatlejate meka.

Kui juhtute Fääridele juunikuus, õitseb kõikjal rahvuslill – varsakabi. Lugematud mägede nõlvadelt alla kohisevad ojad ja ojakesed on palistatud varsakapjade kuldkollase pitsivahuga.

Rahvas ilma rahvapillita

Kuigi fäärlased pole aegade jooksul priisata saanud millegi eluks hädatarvilikuga, eriti toiduga, siis on väga kallihinnalised ka asjad, mille peale meie, eestlased, ei oska tullagi: muld ja mets. Mulda jagub saare kõige viljakamatel maalappidel kõige rohkem viieteist-kahekümne sentimeetri jagu, enamasti aga lepitakse poole vähemaga (seda heal juhul) või pole huumusekihti ollagi.

See on pannud pitseri ka fäärlaste potipõllundusele, mida loodus omalt poolt suur millegagi ei soosi. Metsa Fääridel ei ole ja looduslikult puud siin ei kasva. Kuigi pealinnas ja suuremates asulates on majade vahele istutatud nii ilu- kui tarbepuid, märkate isegi, et nende kasv ja arvukus pole eriti kiita.

Põhjus on just nimelt olematus mullakihis ja laavakivimite kõvaduses: puude juurtel pole lihtsalt kuhugi kasvada. 1970ndatel võtsid fäärlased ette suure julgustüki ja istutasid mitukümmend hektarit metsa.

Paraku näitas loodus laavakivimitele “botaanikaaia” rajanutele peagi koha kätte: 1988. aasta detsembritorm, mil tuul puhus 76 (!) meetrit sekundis, rullis metsa tükkis mullaga kokku nagu kaltsuvaiba. See on tänini saarte tuulerekord.

RandEt tuul on fäärlaste jaoks üks tõeliselt kõva vastane, näitab seegi, et paljud (suve)majad on tugivantidega kaljude külge kinnitatud. Kohaliku puidu puudumine ja eksportpuidu ülikõrge hind on ka põhjus, miks fäärlased on jäänud ilma rahvapillita - seda lihtsalt polnud millestki teha.

Pea kõik olulisemad tarbevahendid, peened käsitööriistad ja iluvidinad on fäärlased suutnud välja võluda vaala-, kala- või lambaluudest. Alates kammist kuni lusikate ja eheteni.

Sõbralikud ja lahked

Muusikainstrumentide puudumise on fäärlased korvanud väga omapärasel moel – ringtantsuga. Selle omapära seisneb jalgadega löödavas rütmis ja erilises sammude kombinatsioonis, mis pole sajandite jooksul muutunud.

Sõltumata laulude sisust jääb jalgade rütm alati samaks. See ongi fäärlaste “rahvapill”. Parim võimalus ringtantsu ja fäärlaste kauneid rahvarõivaid näha on saarte kaitsepühaku Püha Olavi päeva pidustuste ajal 28.-29. juulil.

LapsedKuigi päris kindel pole tänini keegi, oletatakse, et esimesed inimasustuse jäljed Fääridel pärinevad juba aastast 600 pKr. Kindlaid tõendeid on aga selle kohta, et 7. sajandil pKr olid esimesed siinsed põlisasukad iirlased (kes iiri kirjakeelega kursis, märkab paljugi sarnast fääri keelega), hiljem tulnud Norra viikingid kehtestasid oma ülemvõimu 1035. aastal.

Fäärid on olnud vaheldumisi nii norrakate, taanlaste kui rootslaste käes ja kuigi 1948. aastal kehtestati kodurahu, mis andis Fääridele nii oma kirjakeele, parlamendi ja lipu, jäädi halduslikult ikkagi Taani krooni alla.

Tegelikult on see lõpmata põnev, et keset Atlandi voogusid endale kodu leidnud rahvakild ei ole end kunagi nimetanud oletatavate esiisade iirlastest munkade ega ka Norra viikingite järgi, vaid peab end just nimelt fäärlasteks.

Äärmiselt karmid looduslikud tingimused ja meretagune eraldatus on teinud neist kokkuhoidvad ja teistega arvestavad inimesed. Toon vaid ühe, kuid seejuures väga ilmeka näite: fäärlane ei saa nimelt kunagi minna üksi kalale (kui tal pole just iseenesega mingeid kurje plaane), sest Atlandile kaheaerulise pähklikoorega minna ei saa, kalapüügist rääkimata.

Fäärlaste kalapaadid, mille ehitustraditsioonid on tänini suures aus ja mille tõsiseid võiduajamisi eri saarte meeskondade vahel näeb mitmel suvisel rahvapeol, on vähemalt kaheksaaerulised ja mehigi peab olema kaheksa.

Kui oled isekas, kitsi või ebasõbralik, ei võeta sind kala- ega vaalapüügipaati ning see tähendab su perele kindlat näljasurma. Fäärlased ja islandlased teavad paremini kui ükski teine rahvas maamunal, mida tähendab kokkuhoidmine, sõbralikkus ja abivalmidus – see on elu ja surma küsimus. Sõna otseses mõttes.

Fäärlased peavadki end kodusaare patriootideks, väga kodu- ja perelembesteks, sõbralikeks ja abivalmiteks, alatisteks hilinejateks ja külajuttude levitajateks (kuidas sa ikka tead, mis saareriigis sünnib, kui sa ei suhtle).

Nagu kõik väikerahvad on nad aga alati olnud veidi tõrksad meretaguse ülemvõimu ja keeldude-käskude suhtes. Fäärlastel pole küll õnnestunud end seni Taani Kuningriigist lahti haakida, kuigi diskussioonid on olnud ses osas kõvad ning ka Euroopa Liidus on nad suutnud endale välja kaubelda mitmed majanduslikud eriõigused.

Tänasel päeval tuleb 97% Fääride ekspordist ehk teisisõnu raha kohalike rahakotti otse Atlandilt ning kohalikele kaluritele pole võrdseid.

Punane ja must. Tórshavni vanalinnas tasub avatud pilguga ringi käia ja ärge peljake sisse astuda väiksematessegi põiktänavatesse, sest seal avanevad vaated on võrratud.
Punane ja must. Tórshavni vanalinnas tasub avatud pilguga ringi käia ja ärge peljake sisse astuda väiksematessegi põiktänavatesse, sest seal avanevad vaated on võrratud.

Punane ja must

Kohe esimesel päeval, kui ma pealinna Tórshavni jõudsin, torkas mulle silma kaunis ja ilmselgelt päris eakas tillukeste ja üdini romantiliste puumajadega südalinn. Tórshavn pole kunagi tules kannatada saanud ning vanimad säilinud majad pärinevad 18. sajandist. Need on kinnisvaraturul muinasjutuliselt kõrges hinnas ja nende ostmise järjekorras seistakse aastaid! Mis mind aga üllatas ja juurdlema pani, olid valdavalt sitikmustaks värvitud majade veripunased või potisinised aknaraamid ja uksed.

Õitemeres mätaskatustega muidugi, olgu lisatud. Seda, miks majadel on mätaskatused, polnud raske arvata: see ju kohalik, odav, ääretult vastupidav, soe materjal, ning pange nüüd tähele – see ei lähe tuulega lendu!

Seda, kuidas uhiuute elumajade ruberoidile samblarullid lahti laotatakse, näete igal pea sammul. Siiski jäi mind kummitama lausa müstilisena mõjunud värvikombinatsioon: punane ja must.

Tavaliselt on sellised asjad väga otseselt elu enesega seotud ja arvan, et lahendasin selle küsimuse enda jaoks kolmandal päeval, kui loodusmuuseumisse sisse astusin. Tuiutasin ja tuiutasin seal, märkmik ja fotoaparaat käes, kuni korraga leidsin end hiigelmõõdus värviliste fotode eest.

Kümned mustendavate selgadega tavagrindad (Globicephala melaena) viimses surmaheitluses Klaksvíki lähedal lahesopis. Mehed rinnuni veripunaseks värvunud vees...

Punane ja must. Kaks värvi, mis seletasid kõik. Kuna fäärlased teavad, kuidas muu maailm tänapäeval vaalapüüki suhtub, ei räägita sel teemal eriti meelsasti. See on nende oma asi, mida võõrastel, kes pole nii karmides oludes elanud, on lihtsalt raske mõista.

Kohalikele on see ülitoitev ja vitamiinirikas liha ja pekk kõige otsesemas mõttes elu ja tervise tagatis. Ega siis fäärlased asjata nimeta grindasid jumala kingituseks ja lambavilla, oma teist elatus- ja eluallikat, valgeks kullaks.

Esimene vaal olevat ajalooallikate kohaselt püütud aastal 1584. ning nüüd püütakse umbes paarsada looma aastas. Vaalapüük olnud nii püha ja oluline sündmus, et kui vaalaparv silmapiirile ilmus, jäeti poole sõna pealt katki isegi jumalateenistus ja kõik tormasid ummisjalu oma paatidesse.

See sitikmust, delfiinide perekonda kuuluv ja välimuseltki väga neid meenutav mitte eriti suuremõõduline vaal on olnud fäärlaste toidulaua A ja O. Vaalaliha süüakse nii keedetult, vinnutatult kui ka soolatult ja see on müügil ka kohalikes supermarketites.

Muidugi võib vaielda selle maitse üle, kuid maamunal sellest midagi toitvamat on vist raske leida. Ma pakun välja, et just vitamiini- ja toitainerikka vaalaliha ja ookeanikala söömisest tuleneb ka fäärlaste (eriti naiste) imeliselt rõõsk ja tervisest pakatav jume.

Te vaid vaadake sealseid neidiseid ja naisi, uskumatu! Lisage sinna juurde ereda päikesekiirguse puudumine, kõrge õhuniiskus ning igavese nooruse retsept ongi käes.

Kuigi samas tuleb ausalt tunnistada, et nii hullusti suitsetavaid noori ja vanu kui Fääridel pole ma tükk aega kohanud: näis, et vaid rinnalapsed ja koolijumbud hoidsid suus kas piimapudelit või lutsukommi, kõigil ülejäänutel tossas suus sigaret.

Mis fäärlaste toidulauda veel puutub, siis nagu meiegi igatseme musta leiva ja verivorsti järele, on ka igal võõrsil elaval fäärlasel kodustele sarnased soovid: saatke vaalaliha, vinnutatud kala, verivorsti ja suitsutatud lambapea!

Linn kasvab mühinal

Tórshavni sadam on üks kruiisilaevade lemmikpeatuspaiku.
Tórshavni sadam on üks kruiisilaevade lemmikpeatuspaiku. Kuid siit on ka matkasellidele hea ühendus Norra, Taani ja Islandiga.

Need, kes ehk mõni aasta tagasi Tórshavnis käinud, mäletavad pigem küla kui linna meenutavat asundust. Nüüd ei tunneks te paika enam äragi, sest kõikjal käib ülivilgas ehitustegevus: nii kaugele, kui silm ulatub, kerkivad väikesed värvilised majakesed nagu seened.

Kuid nagu öeldud, mitte metsa alla, nagu meil kombeks, vaid lambakarjamaadele. Pole fäärlast, kel poleks oma lambakarja. Lammaste pidamine käib väga lihtsalt – kui prantslastel algab maja tagant viinamarjaistandus, siis fäärlasel algab sealt lambaaed. Seal need loomad müttavad aasta ringi, pole neil ulualust ega midagi.

Kui eluase juhtub asuma pealinnas, siis krõmpsutavadki pudulojused rohtu otse linnasüdames. Kui aga veidi eemal, kulgevad lambaaiad, mis muide kõik kenasti varustatud peremärgi ja uhkete väravatega, kitsaste siiludena automagistraalide ääres, ulatudes ookeanini.

Enamasti on lammaste keskel koha leidnud ka pardid ja haned. Fäärlased ei jäta kunagi mainimata, et nende lambavill on maailmas tõestatult kõige suurema lanoliinisisaldusega ehk seega kõige elastsema kiuga ning kõige vastupidavam niiskusele ja külmale.

Kui meie, eestlased, räägime Kihnu troist kui “kuulikindlast”, siis fäärlaste kampsunid, millega kaluritel tuli Atlandi tuules ja lainetes vastu pidada, on tõeliselt veekindlad. Kuid astuge kindlasti sisse mõnda pealinna arvukatest käsitöökauplustest ja te näete, kui kerged, kaunid ja moodsad on fääri naiste viltkangast disainrõivad! Need on küll hirmkallid, kuid uskuge mind, midagi sellist annab järele teha.

Mis aga paaril viimasel aastal puhkenud ehitusbuumi puutub, siis on selleks ka omad põhjused. Tórshavn oli 1990ndatel veidi inimtühi, sest majanduskriis sundis inimesi tööotsinguil minema laia maailma.

Need olid Fääridel rasked ajad, sest vähem kui kümne aasta jooksul lahkus saartelt ligi 10% elanikkonnast. Pööre paremuse poole toimus enne sajandivahetust ning 2002. aastaks oli fäärlasi koos uute ilmakodanikega saartel pea niisama palju kui enne suurt väljarännet.

Võrreldes 1956. aastaga tõusis pealinna elanike arv selleks ajaks 36% võrra. Olgu öeldud, et erinevalt emamaast Taanist on Fääridel sündivus kõrgem ja suremus väiksem. Ning kõrge elujärg, hea kommunikatsiooni- ning transpordiühendus on tänaseks teinud Fääridest väga ihaldatud elupaiga.

Samas tundub see meile ehk isegi uskumatuna, et fäärlased said statsionaarse telejaama alles 1970ndate keskel ja alles siis jõudis telepilt iga seda soovinud saareelaniku koju. Tänaseks on väga paljud Fääridelt kord laia maailma haridust, tööd ja õnne otsima läinud kodusaarel tagasi.

Muide, fäärlased peavad end ise öökulli-rahvaks, kes hakkavad “suurtel kiirustel ja hulgakaupa” liikuma alles öö hakul. Kui juhtute mõnda ööklubisse kella üheksa paiku, ärge ehmuge, kui näete seal vaid mõnd turisti jalga kõlgutamas ja õlut mekkimas. Fäärlased ei maga – nad alles sätivad end tulekule ja peavad vastu hommikuni. Kuna karmi alkoholipoliitika tõttu pannakse riiklikud alkoholipoed vara kinni ja kusagilt mujalt midagi kätte ei saa, tulevad kõik nagu üks mees oma kannukest õlut baari või pubisse nautima.

Need ajad polegi väga kauged, kus kanget kraami sai tellida vaid kord aastas emamaalt ja sedagi piiratud koguses. Nüüd tehakse seda sunnitud paastuaega joviaalselt tasa.

Kiviaiad inimestele

Kui Island, mille sünnihetk Fääridega geoloogilises plaanis kattub, saab uhkustada oma kuumaveeallikatega, ei jää ka tema väiksem sõsar häbisse. Suur oli minu üllatus, kui jalgsimatkalt Kirkjubøuri (kunagine piiskoplik kirikumõis koos vana kiriku varemetega) tagasi Tórshavni poole vantsin ja käe, juba ette õlgu väristades, kobrutavatesse voogudesse pistsin – vesi oli soe kui vannis!

LambadFäärid pole maa, kus jõed oma laiades sängides lösutades aeglaselt ei-tea-kuhu voolavad – siinsed jõekesed ja ojad viskuvad püstloodis kaljuseintelt alla, justkui sooviga lõpuks ometi end vabastada sellest kitsukesest, vaevaga voolitud sängist ja pääseda mäslema ookeani avarustesse. Nõndasamuti on rannaribale tihedalt kokku surutud ka saarte arvukad kalurikülad. Ja ärge ehmuge, kui te hommikul aknast välja vaadates näete vaid poolt linna või küla – teine pool tuleb välja siis, kui udu hajub, võtku see aega, kui palju tahes.

Kindlasti märkate kaljuservadel kulgevate teede äärde ehitatud kiviaedu, mis peaks olema justkui lammastele, kuid nood kepsutavad neist vups ja vups üle ega pane aedu justkui tähelegi. Aiad ongi inimestele, mitte loomadele ning seotud otseselt ülikiirelt muutuvate ilmaoludega.

Fääridel esineb sageli tihe udu, mis ei lase näha kaugemale kui oma nina ette, ja kiviaiad hoiavad eksleja kaljuservast eemal. Lambad tunnevad ohtu teiste meeltega kui inimene ja kõõluvad kaljunukkidel täpselt nii, nagu neile parasjagu meeldib.

Kui neile aga meeldib end maantee kõrval oleva liiklusmärgi vastu nühkida ja sellega liiklust takistada või utt tahab oma tallekest imetada, siis seda nad ka teevad. Ja autod ootavad või katsuvad neist kuidagi mööda nihverdada…

Lambasaar on ikka lambasaar, aga pagana ilus, seda peab küll ütlema.

Fääri saared

  • kuuluvad autonoomsena Taani Kuningriigi koosseisu, neil on oma parlament, valitsus ja lipp (loodi Kopenhaagenis õppinud Fääridelt pärit üliõpilaste poolt 1919)
  • Esimesed asukad olid arvatavasti 7. sajandil iiri mungad, hiljem saabusid Norra viikingid. Territoorium on aegade jooksul kuulunud nii Norrale, Rootsile kui Taanile
  • koosneb 18 väikesaarest (17 asustatud), kogupindalaga 1399 km2
  • elanikke ca 50 000
  • pealinn Tórshavn
  • rahvuspüha 29. juuli - Püha Olavi päev (Ólavsøka), suurim pidu peetakse selle eelõhtul 28. juulil, mil toimub ka iga-aastane suur sõudmisvõistlus Tórshavnis
  • kliima: suve keskmine temperatuur +11, talvel +3
  • fääri kirjakeele lõi V. U. Hammershaimb 19. sajandi keskpaigas, 1948. aastal võeti see ametlikult kasutusele ja on tänaseni kasutusel kõrvuti taani keelega. Kõlalt sarnane Lääne-Norra dialektiga
  • religioon: 80% fäärlasi on luterlased
  • sümbollill varsakabi, lind punase tugeva nokaga merisk (tjaldur fääri k)

Reisihuvilisele meelespeaks

  • Fäärid sobivad eriti loodusesõpradele, tõeline paradiis on nad aga erilisi elamusi otsivatele ränduritele ja fotograafidele, jalgsi- ja rattamatkajatele (selleks on infobüroodes vastavad kaardid). Populaarne on ka sukeldumine (www.faroedive.com). Kohalike ürituste ja vaatamisväärsustega saab tutvuda www.visit-faroeislands.com
  • Fääridele saab lennukiga Atlantic Airways'iga (www.atlantic.fo), meritsi Smyril Line'iga Norrast, Taanist, Islandilt ja Shetlandi saartelt (www.smyril-line.com)
  • Ööbimine: eelistage arvukaid üüri- ja külalistemaju, kus kõik elementaarne iseseisvaks toimetamiseks olemas, hinnad ca 200-250 kohalikku krooni inimese kohta, vaata näiteks www.faroeislands.com, www.farhostel.fo, www.hosteltorshavn.com, www.farhotel.fo.
  • Riided ja jalanõud: eelkõige korralikud matkajalanõud ja soojad riided; ei tee paha kotti pista müts, kampsun, veekindel soe jope ja vihmakeep ning kui plaanis merele minna, ka kindad. Ilm on väga muutlik ja kuigi mäenõlvad tunduvad kergelt läbitavad, on need enamasti vesisevõitu pinnasega.
  • Sobivaim aeg Fääridele minekuks on maist augustini.
  • Soovitusi: ekskursioon Tórshavni vanalinnas, matk Kirkjubøuri piiskopimõisa, tormilindude koloonia külastus Nólsoyl, purje- ja/või kalaretk, linnukolooniate vaatlus merelt (Vestmanna sadamast), Grotto Concert Hesturi saare kaljukoobastes, osalemine mõnel kohalikul kultuuriüritusel või rahvapeol (igale saarele on auasi teha oma pidu või festival ja seega neid jagub kogu suveks). Info: www.tourist.fo, www.visit-faroeislands.com, www.faroeislands.com
  • Muuseumid: rahvusmuuseum, ajaloomuuseum ja vabaõhumuuseum (Hoyvíki küla), loodusmuuseum, rahvuslik kunstigalerii ja Põhjala Maja (Tórshavn)

Kas leidsid sellelt lehelt, mida otsisid?
JAH
EI